PDF  Trüki
Kodade virvendusarütmia

A.     Tüüpkäsitlus Anamnees:

  • Anamneesis on oluline välja selgitada rütmihäire kestvus (alla 48 t vs üle 48 t) ning korduvus
  • Kas patsiendil esineb ka südame madalale minutimahule viitavaid kaebusi (valu rinnus, õhupuudus, külm higi jms)
  • Välja selgitada, kas patsiendil esineb struktuurset südamehaigust või kroonilist kopsuhaigust
  • Milliseid ravimeid patsient tarvitab
  • Tuleb mõelda rütmihäiret esile kutsunud põhjusele!

Objektivne leid:

  • Üldseisund, hinnata kord uvalt:
    • teadvusseisund
    • hingamissagedus ja SpO2
    • vererõhk ja südame löögisagedus
  • Kardiaalne leid:
    • pika lindina kirjutatud EKG – rütmihäire täpsustamiseks, kaasuva müokardi infarkti välistamiseks, Hisi kimbu säär(t)e blokaadi
      • EKG tuleb uuesti teha peale siinusrütmi
    • kardiaalse dekompensatsiooni nähud (perifeersed tursed, hingamispuudulikkus, auskultatoorsed paisuräginad kopsudes, külm higine nahk)

Käsitlus:

  • Üldine käsitlus:
    • kardiomonitooring
    • veenikanüül
    • hapnikravi kui SpO2<95% või patsiendil esinevad stenokardilised
  • Antiarütmiline ravi
  • medikamentoosne kardioversioon stabiilse patsiendi puhul

   amiodaroon kuni 5 mg/kg i/v (ei sobi türeotoksikoosiga patsiendile)

   propafenoon 1,5-2 mg/kg i/v (ei sobi väljendunud südamepuudulikkuse ja obstruktiivse kopsuhaiguse puhul)

  • elektriline kardioversioon kardiogeenses šokis, kopsuturses, kaasuva müokardi infarkti või väljendunud stenokardiaga patsiendi puhul, esmaselt energiaga 150 J bifaasilise Vajadusel korrata antiarütmilise ravi foonil. Vajalik sedatsioon. Õebrigaadil vajalik konsulteerida arstiga.

>48 tundi kestnud rütmihäire puhul eesmärgiks südamesageduse langetamine

  • Amiodaroon i/v (sobib ka lisajuhtetee korral) – eelistatud südamepuudulikkuse korral, sobib ka ägeda müokardi infarkti Kiirabi tingimustes 5 mg/kg tunnis, maksimaalselt 450 mg.
  • Propafenoon i/v (sobib ka lisajuhtetee korral, vastunäidustatud obstruktiivse kopsuhaiguse korral)
  • β -blokaatorid, sotalool, verapamiil ja digoksiin (ei sobi WPW- sündroomiga patsiendile)

   β-blokaatorid (metoprolool 1-2 mg kaupa i/v, maksimaalselt 20 mg) on eelistatud sümpaatikotoonuse, türeotoksikoosi, südame isheemiatõve, kaasa arvatud äge südamelihase infakrt korral, vastunäidustatud südamepuudulikkuse ja bronhiaalastma korral

Lisainfo ravijuhendist: SÜDAME KODADE VIRVENDUSARÜTMIA
Farmakoloogilise kardioversioon (KV) edukus sõltub suurel määral AF-i kestusest. Arütmia lühema kestuse korral (< 7 päeva) on spontaanse KV tõenäosus suhteliselt suur. Antiarütmilise ravi efektiivsus sõltub ootuspäraselt kasutatava(te) preparaadi (preparaatide) doosist, manustamisviisist ja -kiirusest. SR taastamisel peab arvestama potentsiaalse trombembooliliste tüsistuste riskiga, mis on eriti suur, kui AF on kestnud > 48 h ja patsient ei tarvita pidevalt antikoagulante. Sellel juhul on erakorraline KV, ka farmakoloogiline, vastunäidustatud.

Tüsistuste ravi

   verapamiil (1,25 mg kaupa i/v, maksimaalselt 10 mg) on eelistatud ägeda südamepuudulikkuseta hüpertoonikul, sobib ka obstruktiivse kopsuhaiguse korral. Vastunäidustatud südamepuudulikkuse korral.

   Digoksiin (0,125 mg kaupa i/v kuni 0,25 mg) on näidustatud südamepuudulikkuse ja vasaku vatsakese süstoolse düsfuktsiooni korral, samuti sobib obstruktiivse kopsuhaiguse puhul.

  • äge südamepuudulikkus
    • südamepuudulikkuse ravi (i/v furosemiid, morfiin)
    • vererõhu normaliseerimine (langetada süstoolne rõhk alla 140 mmHg)
    • fikseerunud kodade virvendusarütmia puhul ei ole haiglaeelne kardioversioon südamepuudulikkuse ravis näidustatud
  • stenokardia
    • kui südamesageduse ning vererõhu kontrolli saavutamine ei kaota stenokardilisi vaevusi, tuleb patsienti ravida vastavalt ägeda koronaarsündroomi juhisele (nitroglütseriin i/v perfuusoriga)

Hospitaliseerimist vajavad seisundid

  • esmakordne rütmihäire
  • kardiaalse dekompensatsiooni nähud
  • ägeda koronaarsündroomi nähud
  • patsient jääb tahhükardiliseks
  • patsient vajas kardioversiooni
  • ravi järgselt on patsient šokis
  • patsiendil on hingamispuudulikkus

B.     Indikaatorid Anamnees:

  • Kas on välja selgitatud rütmihäire kestvus (alla 48 t vs üle 48 t) ning korduvus?
  • Kas patsiendil esineb ka südame madalale minutimahule viitavaid kaebusi (valu rinnus, õhupuudus, külm higi jms)?

Objektivne leid:

  • Kas korduvalt on hinnatu d patsiendi üldeseisundit?
    • Kas on hinnatud teadvusseisundit?
    • Kas on mõõdetud hingamissagedus ja SpO2?
    • Kas on mõõdetud vererõhk ning südame löögisagedus?
  • Kas on hinnatud kardiaalne staatus?
    • Kas patsiendil on registreeritud 12-lülitusega EKG enne rütmihäiret ravima asumist ning peale siinusrütmi taastamist?
    • Kas EKGs on hinnatud rütmihäiret, ägedat isheemiat, Hisi kimbu säär(t)e blokaadi?

Käsitlus

  • Kas patsient on saanud hapnikravi, kui SpO2<95% või patsiendil esinevad stenokardilised vaevused?
  • Kas patsiendile on rakendatud adekvaatset antiarütmilist ravi ning patsient on jäänud normofrekventseks?
    • Kui patsiendi rütmihäire on kestnud
    • Kui rütmihäire on kestnud >48 tunni, siis kas on südamesagedust langetatud vastavalt patsiendi seisundile kasutades patsiendi seisundile sobivaid ravimeid?
  • Kas vajadusel on ravitud rütmihäire tüsistusi?
    • Kas äge südamepuudulikkuse puhul on rakendatud diureetilist ravi ning normaliseeritud vererõhk?
    • Kas stenokardiliste vaevuste püsimisel peale südamesageduse ning vererõhu kontrolli saavutamist on patsienti ravitud vastavalt ägeda koronaarsündroomi juhisele, kasutatud nitroglütseriini?

Patsiendi kodusele ravile jätmine

  • Kas anamneesi ning objektiivse leiu alusel ei esinenud patsiendil ühtegi hospitaliseerimist vajavat seisundit?
Koduravi